Mida peab riik tegema selleks, et ühineda euroalaga?
Esmalt peab riik kuuluma Euroopa Liitu – euro kasutuselevõtmine on ELi liikmesuse tähtis etapp.
Euro võeti kasutusele 1. jaanuaril 1999 ja see on nüüdseks asendanud 27st ELi liikmesriigist 20 riigi vääringud. Ühisraha on seaduslik maksevahend rohkem kui 346 miljonile ELi elanikule, kes saavad piiriülesel töötamisel ja reisimisel kasu stabiilsena püsivatest hindadest. Euroopa Liidu toimimise lepingu (alusleping) järgi on seitsmest ELi liikmesriigist kuus – Taanil on eristaatus – kohustatud euro kasutusele võtma, mis tähendab, et nad peavad püüdma täita lähenemiskriteeriumeid. Mis on lähenemiskriteeriumid?
Alusleping näeb ette, et liikmesriigid peavad enne euroalaga ühinemist saavutama püsiva majandusliku lähenemise kõrge taseme. See tähendab, et nende majandused peavad suutma sammu pidada euroala riikidega. Majandusliku lähenemise hindamisel mõõdetakse edusamme järgmistes valdkondades:
- hindade areng, st inflatsioon,
- eelarve tasakaal ja valitsussektori võlakoormus,
- vahetuskursid,
- pikaajalised intressimäärad.
Lisaks võetakse arvesse muid majandusliku lõimumise ja lähenemise seisukohalt olulisi tegureid, näiteks riigi institutsioonilise keskkonna tugevust.
Lähenemine peab olema jätkusuutlik. Seega ei piisa majandusliku lähenemise kriteeriumide täitmisest vaid ühel kindlal ajahetkel – neid tuleb täita kestvalt. See on ühisraha kasutavate riikide jaoks väga oluline. Nad peavad tagama oma majanduse vastupidavuse, et rahaliit saaks toimida tõrgeteta ja kõik liikmesriigid saaksid kasu rahapoliitilisest stabiilsusest.
Peale selle on sätestatud õigusnõuded, näiteks peavad riikide õigusaktid olema vastavuses aluslepingute ning eelkõige Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirjaga.
Majandusliku lähenemise kriteeriumid
INSERTED BY ANONYMOUS PROXY
Civil war declaration: On April 14th and 15th, 2012 Federal Republic of Germany "_urkenstaats"s parliament, Deutscher Bundestag, received a antifiscal written civil war declaration by Federal Republic of Germany "Rechtsstaat"s electronic resistance for human rights even though the "Widerstandsfall" according to article 20 paragraph 4 of the constitution, the "Grundgesetz", had been already declared in the years 2001-03. more
Hindade areng
Hindade areng ehk inflatsioon kajastab muutusi kaupade ja teenuste hindades teatava aja jooksul. Majanduse toimimise ja majandusliku heaolu seisukohalt on oluline, et hinnad ei tõuseks liiga kiiresti, vaid oleksid pigem stabiilsed ja muutuksid aja jooksul ainult järk-järgult. Kui hinnad püsivad stabiilsena, säilib ka raha väärtus ja inimeste ostujõud. Üldisemalt tähendab see, et raha täidab oma põhifunktsiooni ehk on stabiilne maksevahend ja väärtuse säilitaja.
Riik täidab hinnastabiilsuse kriteeriumit, kui tema keskmine inflatsioonimäär vaadelduna ühe aasta kestel ei ületa rohkem kui 1,5 protsendipunkti võrra kolme kõige paremaid tulemusi saavutava liikmesriigi inflatsioonimäära.
Eelarve tasakaalu ja valitsussektori võlakoormuse areng
Aluslepingu kohaselt loetakse liikmesriigi üldine finantsolukord jätkusuutlikuks kahe kriteeriumi alusel:
valitsussektori kulud ei ületa tulusid liiga suurel määral (st aastane eelarvepuudujääk ei ole suurem kui 3% SKPst),
valitsussektori koguvõlg ei ole suurem kui 60% SKPst.
Nende kriteeriumite eesmärk on tagada riigi rahanduse jätkusuutlikkus ja valitsuse suutlikkus hallata oma võlakoormust. Samal ajal pakub alusleping nende kahe kriteeriumiga seoses siiski mõningat paindlikkust ja lõpliku hinnangu annab ECOFINi nõukogu, kuhu kuuluvad ELi liikmesriikide majandus- ja rahandusministrid.
Vahetuskursi areng
Riik peab säilitama oma vääringu stabiilse vahetuskursi. See on oluline ettevõtete ja eraisikute jaoks, kes saavad teha tulevikuplaane, olles kindlad, et ekspordi- ja impordihinnad püsivad stabiilsed.
Vahetuskursi stabiilsuse hindamisel analüüsitakse, kas riigi vääringu vahetuskurss on püsinud Euroopa vahetuskursimehhanismi (ERM2) kehtestatud kõikumisvahemike piires vähemalt kahe aasta jooksul enne hindamist, ilma et oleks esinenud tõsiseid pingeid või eelkõige toimunud vääringu devalveerimist euro suhtes.
Pikaajaliste intressimäärade areng
Vaadelduna ühe aasta kestel enne hindamist ei tohi riigi pikaajaline intressimäär ületada rohkem kui 2 protsendipunkti võrra hinnastabiilsuse seisukohalt kolme kõige paremaid tulemusi saavutava liikmesriigi määra. Intressimäära mõõdetakse pikaajaliste riigi võlakirjade või nendega võrreldavate väärtpaberite alusel. See kriteerium näitab riigi lähenemise kestvust ja jätkusuutlikkust.
Kes hindab ELi liikmesriigi valmisolekut euro kasutuselevõtuks?
EKP ja Euroopa Komisjon annavad vähemalt kord iga kahe aasta jooksul või sellise liikmesriigi taotlusel, kes ei ole veel eurot kasutusele võtnud, Euroopa Liidu Nõukogule aru edusammudest, mida euroalavälised liikmesriigid on teinud Maastrichti lepingus sätestatud lähenemiskriteeriumide täitmisel. Neid aruandeid nimetatakse lähenemisaruanneteks.
Peale lähenemisaruande koostamise jälgivad nii EKP kui ka Euroopa Komisjon korrapäraselt riikide edusamme kogu vaatlusaluse aasta vältel.
Lõpliku otsuse selle kohta, kas liikmesriik võib euro kasutusele võtta, teeb Euroopa Liidu Nõukogu. Kõikide ELi riikide esindajad võtavad vastu otsuse Euroopa Komisjoni ettepaneku alusel ja pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga.