Ülevaade

COVID-19 pandeemia on alates 2020. aasta algusest drastiliselt mõjutanud majandustegevust euroalal ja kogu maailmas. Pärast ulatuslikku langust 2020. aasta esimeses kvartalis aeglustus euroala SKP reaalkasv teises kvartalis 11,8%, mis on siiski vähem, kui eurosüsteemi ekspertide 2020. aasta juuni ettevaates prognoositi. Aktiivsuse enneolematu seiskumine kajastab negatiivset mõju, mida avaldasid enamikus euroala riikides märtsi keskpaigas kehtestatud ranged eraldusmeetmed. Hiljem leevendasid seda mõju eraldusmeetmete järkjärguline leevendamine alates maikuust, aga ka pandeemiast tulenevad muutused käitumisharjumustes. 2020. aasta mais hakkasid sagedasti esitatavad reaalajalised näitajad paranema. Selle alusel võib arvata, et reaalne SKP on jõuliselt, ehkki mitte täielikult taastunud ning peaks kolmandas kvartalis kasvama 8,4%. Edasise arengu põhiprognoos tugineb peamiselt eeldusele, et viiruse levikut suudetakse osaliselt ohjeldada ja lähikvartalites suureneb nakatumiste arv mõningal määral. Sellest tulenevalt on jätkuvalt vaja piiramismeetmeid – ehkki vähem kui esimese viiruselaine ajal – kuni meditsiinilise lahenduse leidmiseni 2021. aasta keskpaigaks. Piiramismeetmed koostoimes suure ebakindluse ja tööturutingimuste halvenemisega peaksid ka edaspidi pakkumist ja nõudlust pärssima. Märkimisväärne toetus, mida pakutakse eurosüsteemi ekspertide 2020. aasta juuni ettevaate avaldamise järel veelgi tugevdatud raha-, eelarve- ja tööturupoliitikameetmete kaudu, peaks tagama sissetulekute säilimise ning aitama piirata tervishoiukriisi lahendamisele järgnevat võimalikku majanduslikku kahju. Samuti eeldatakse, et poliitikameetmed aitavad edukalt vältida finantskanalite kaudu avalduvaid suuri negatiivseid võimendusi. Nende eelduste kohaselt peaks euroala SKP reaalkasv aeglustuma 2020. aastal 8,0% ning hoogustuma 2021. aastal 5,0% ja 2022. aastal 3,2%. Ettevaateperioodi lõpuks peaks reaalse SKP näitaja olema 3½% madalam, kui prognoositi 2019. aasta detsembris enne COVID-19 pandeemia puhkemist avaldatud eurosüsteemi ekspertide ettevaates.

Inflatsiooni arengut mõjutavad lähiajal naftahindade varasem ulatuslik langus, euro kallinemine ja käibemaksumäära ajutine alandamine Saksamaal, mille tulemusel peaks euroala ÜTHI-koguinflatsioon olema lähikuudel nullilähedane. 2021. aastal toovad energiakomponendist tulenevad baasefektid ja vähemal määral ka Saksamaal endise käibemaksumäära eeldatav taastamine automaatselt kaasa inflatsiooni elavnemise. ÜTHI-inflatsioon (v.a energia ja toiduained) peaks kuni 2020. aasta lõpuni aeglustuma. Jätkuvalt loiu nõudluse taustal peaks aeglustav mõju inflatsioonile avalduma laiapõhjaliselt nii teenuste kui ka kaupade sektoris. Selle mõju peaks siiski osaliselt korvama tarnepiirangutega seotud jätkuv kulusurve. Keskpika aja jooksul peaks inflatsioon hoogustuma: naftahinnad eeldatavalt tõusevad ja nõudlus peaks elavnema hoolimata pandeemiaga seonduvast negatiivsest tarnemõjust tuleneva tõususurve vähenemisest ja euro kallinemisest. Kokkuvõttes peaks ÜTHI-inflatsioon kiirenema 2020. aasta 0,3%-lt 2021. aastal 1,0%-le ja 2021. aastal 1,3%-le.^[1]

Pidades silmas ebakindlust seoses pandeemia edasise kulgemisega, on eksperdid koostanud kaks alternatiivset stsenaariumit. Leebes stsenaariumis käsitletakse šokki ajutisena ning eeldatakse, et meditsiinilise lahenduse kiire rakendamine võimaldab piiramismeetmeid veelgi lõdvendada. Sel juhul aeglustuks SKP reaalkasv 2020. aastal 7,2% ja elavneks 2021. aastal märkimisväärselt. Ettevaateperioodi lõpuks ületaks SKP reaalkasvu näitaja mõnevõrra eurosüsteemi ekspertide 2019. aasta detsembri ettevaates prognoositud taset ja inflatsioon jõuaks 2022. aastal 1,8%ni. Karmis stsenaariumis seevastu eeldatakse pandeemia ulatuslikku taasteket koos rangete piiramismeetmete taastamisega. Need pärsivad rängalt majandustegevust ning toovad kaasa aktiivsuse märkimisväärse ja püsiva vähenemise. Selle stsenaariumi kohaselt aeglustub SKP reaalkasv 2020. aastal 10%. Ettevaateperioodi lõpuks jääb SKP reaalkasvu näitaja eurosüsteemi ekspertide 2019. aasta detsembri ettevaates prognoositud tasemest ligikaudu 9% madalamaks ja inflatsioon on 2022. aastal üksnes 0,7%.

1 Ettevaate aluseks olevad põhieeldused ja poliitikameetmed

Põhiprognoos tugineb mitmetele olulistele eeldustele pandeemia edasise arengu kohta. Viimastel nädalatel mõnes Euroopa piirkonnas täheldatud nakatumiste arvu tõus peaks lähikvartalites laienema ja süvenema ning kaasa tooma vajaduse võtta jätkuvalt piiramismeetmeid ja/või teha muudatusi majandustegevuses osalejate käitumisharjumustes. Eeldatavalt aitavad pandeemiaga toimetulekust seni saadud kogemused muuta uued meetmed tõhusamaks, nii et need tekitaksid esimese viiruselainega võrreldes väiksemat majanduskahju. Ühtlasi eeldatakse, et 2021. aasta keskpaigaks leitakse rahuldav meditsiiniline lahendus (nt vaktsiin) ning see suudetakse 2021. aasta lõpuks järk-järgult laialdaselt kasutusele võtta. Majanduse elavnemine peaks esialgu suuresti koonduma töötleva tööstuse sektorisse ja mõnda teenindussektorisse, samal ajal kui muud teenused (nt kunsti-, meelelahutus-, majutus- ja vabaajateenused) on endiselt väga piiratud. Sarnastest eeldustest pandeemia edasise arengu kohta lähtutakse ka rahvusvahelise keskkonna prognoosides (vt infokast 2).

Mahukad raha-, eelarve- ja tööturupoliitikameetmed aitavad toetada sissetulekuid, vähendada töökohtade kaotust ja pankrottide arvu ning võimaldavad valdavalt edukalt ohjeldada reaalmajanduse ja finantssektori negatiivset vastastikmõju. Lisaks EKP poolt alates 2020. aasta märtsist võetud järjestikustele rahapoliitikameetmetele (sh pandeemia majandusmõjude ohjeldamise erakorralise varaostukava rekalibreerimine juunis) hõlmab põhistsenaarium COVID-19 kriisiga seotud kaalutletud eelarvemeetmeid, mille maht ulatub 2020. aastal ligikaudu 4,5%ni SKPst (ligikaudu 1,0 protsendipunkti võrra rohkem, kui prognoositi eurosüsteemi ekspertide 2020. aasta juuni ettevaates). Need meetmed hõlmavad ulatuslikke lühendatud tööaja kavasid ja palgatoetusi, mis pehmendavad majandusaktiivsuse kokkuvarisemise mõju tööhõivele ja palkadele. Eelkõige saavad ettevõtted märkimisväärseid toetusi ja kapitalisiirdeid. Ehkki mõnede eelarvemeetmete kestust on pikendatud ja 2021. aastaks on vastu võetud uued meetmepaketid, mida põhistsenaarium samuti hõlmab, eeldatakse siiski, et mitmed erakorralised eelarvemeetmed on ajutist laadi. Ühtlasi peaksid aitama likviidsuspiiranguid leevendada riigipoolsed osalised või täielikud tagatised (esmajoones laenudele), mille kogumaht on ligikaudu 20% SKPst. Euroopa Liidu 750 miljardi euro suuruse mahuga taasterahastu mõju võetakse põhistsenaariumis arvesse niivõrd, kuivõrd see on alandanud riigivõlakirjade intressimäärasid mõnes riigis; samuti on arvesse võetud kindlustunde kaudu avalduvat toimet. Eelarvepoliitiliste eelduste seisukohalt kajastuvad põhistsenaariumis üksnes mõned hiljutised riiklikud meetmed, mida võidakse ELi taasterahastu kaudu finantseerida. Arvestades valitsuste kulukavade ebamäärasust ettevaateperioodil, ei hõlma põhistsenaarium muid tulevasi meetmeid, mis ei ole veel vastu võetud ja mida võidakse taasterahastu kaudu finantseerida. Oluline on see, et nii rahapoliitikameetmed kui ka valitsuste laenu- ja kapitaliinstrumendid toimivad kaitsemehhanismina ning vähendavad märkimisväärselt reaalmajanduse ja finantssektori negatiivse vastastikmõjuga kaasnevaid erakordseid riske. Ettevõtete kasumite vähenemine võib siiski kaasa tuua maksejõuetusjuhtumite arvu tõusu ja häireid laenuturul, millega kaasnevad finantskanalite kaudu avalduvad mõningad negatiivsed võimendused (eriti pärast riigipoolsete laenutagatiste lõppemist). Seetõttu sisaldab põhistsenaarium teataval määral ka rangematest rahastamistingimustest tulenevat tagasihoidlikku mõju.

2 Reaalmajandus

SKP reaalkasvu näitajas toimus 2020. aasta teises kvartalis enneolematu langus. Eurostati kiirhinnangu kohaselt aeglustus SKP reaalkasv 2020. aasta teises kvartalis 11,8%. Seega jätkus esimeses kvartalis toimunud langus ning SKP reaalkasvu näitaja alanes 2019. aasta neljanda kvartali tasemega võrreldes ligikaudu 15% (vt joonis 1). Väga negatiivne kvartalikasv registreeriti teises kvartalis kõigis euroala riikides ning suurematest riikidest eelkõige Hispaanias, Itaalias ja Prantsusmaal. Kättesaadavad andmed näitavad, et suurimat kahju kandsid teises kvartalis mootorsõidukite ja kapitalikaupade tootjad, transporditeenused ning kunsti-, meelelahutus- ja vabaajateenused, ehkki riikide lõikes erineval määral.

Nii sagedasti esitatavate näitajate kui ka ettevaatavate näitajate alusel võib arvata, et kolmandas kvartalis on aktiivsus jõuliselt, ehkki mitte täielikult taastunud. Euroopa Komisjoni koostatud uuringunäitajad ja ostujuhtide indeksid on 2020. aasta aprillis registreeritud madalseisuga võrreldes elavnenud. Toodangut kajastav ostujuhtide liitindeks kerkis juulis/augustis keskmiselt 53,4 punkti tasemele (aprillis 13,6 punkti ja teises kvartalis keskmiselt 31,3 punkti), andes märku SKP reaalkasvu elavnemisest kolmandas kvartalis. Sedamööda, kuidas euroala riigid eraldusmeetmetest loobusid, hakkasid sagedasti esitatavad näitajad (nt elektritarbimise näitajad, GPSi-põhised liikuvuse näitajad ja krediitkaardimaksed) lähenema oma kriisieelsele tasemele. Seegi osutab SKP reaalkasvu jõulisele hoogustumisele 2020. aasta kolmandas kvartalis. Kokkuvõttes peaks aktiivsus kolmandas kvartalis suurenema 8,4%, mis tähendab, et elavnemine katab ligikaudu poole 2020. aasta esimesel poolaastal saadud kahjust.

Hoolimata pandeemia teatavast hoogustumisest ja mõnede piiramismeetmete edasisest kohaldamisest peaks elavnemine järgmise paari kvartali jooksul jätkuma. Selle eelduseks on, et piiramismeetmete mõju aegamisi väheneb, ebakindlus vähehaaval taandub, välisnõudlus hoogustub ja poliitikameetmed pakuvad vajalikku tuge. Siiski hakkavad SKP reaalkasvu näitajad lähenema kriisieelsele tasemele üksnes aegamisi. See tähendab, et ettevaateperioodi lõpuks peaks reaalse SKP näitaja olema 3½% madalam, kui prognoositi eurosüsteemi ekspertide 2019. aasta detsembri ettevaates. Viimast käsitletakse majanduse arenguprognoosina COVID-19 pandeemia puudumise korral.

SKP komponentide üksikasjalikumas vaatluses peaks eratarbimine vähenema 2020. aastal 8,0%, mis on rekordiliselt kõrge näitaja. 2020. aasta esimesel poolel kahanes eratarbimine väga ulatuslikult. Suurima löögi alla sattusid mootorsõidukite müük, aga ka kulutused puhkusereisidele ja restoranikülastustele. Ehkki eraldusmeetmetega seonduvat reaalse kasutatava tulu kaotust leevendasid suuresti riiklikud toetused, võimendasid tarbimise vähenemist ühteaegu nii paratamatu säästmine kui ka tagavarasäästude kogumine. Paratamatu säästmine tulenes asjaolust, et kodumajapidamistel, kelle sissetulekud ei muutunud, ei olnud võimalik osta vähem olulisi kaupu ja teenuseid. Tagavarasäästude kogumine aga hoogustus tarbijate kindlustunde järsu vähenemisega ning majandus- ja tööhõiveväljavaadetega seoses erakordselt ulatuslikult suurenenud ebakindluse keskkonnas.

2020. aasta teisel poolel peaks eratarbimine jõuliselt elavnema, arvestades et netotulu toetavad edaspidigi märkimisväärsed fiskaalülekanded ja säästmiskäitumine hakkab eraldusmeetmetest loobumise järel normaliseeruma. Eratarbimise elavnemine peaks jätkuma ka 2021. aastal, kuid kriisieelse taseme ületab see tõenäoliselt alles 2022. aasta jooksul. Elavnemist toetab ebakindluse oodatav järkjärguline vähenemine, samal ajal aga pärsivad tarbimiskulutuste hoogustumist suur tööpuudus ja netofiskaalülekannete mõju.

Eluasemeinvesteeringud peaksid 2020. aastal samuti järsult vähenema. Eriti puudutab see riike, kes võtsid rangemaid eraldusmeetmeid. Kasutatava tulu vähesuse, tarbijate kindlustunde nõrgenemise ja tööpuuduse kasvu negatiivne mõju eluasemenõudlusele peaks kaasa tooma eluasemeinvesteeringute jätkuva vähesuse. Eluasemeinvesteeringute näitaja peaks ettevaateperioodi lõpus olema oma kriisieelsest tasemest endiselt üle 2% madalam.

Ettevõtlusinvesteeringud peaksid 2020. aastal märkimisväärselt vähenema ja taastuma kriisieelsel tasemel aegamisi alles 2022. aastal. Ettevõtlusinvesteeringud on 2020. aasta esimesel poolel hinnangute kohaselt ulatuslikult vähenenud. Selle põhjuseks on eraldusmeetmed, üleilmse ja euroala nõudluse kadumine ning ebakindluse kiire kasv. Väga tagasihoidlik elavnemine peaks algama 2020. aasta teisel poolel ning toimuma riikide lõikes märgatavalt erinevas tempos olenevalt eelkõige sellest, kui suur oli algne kokkuvarisemine. Suure ebakindluse keskkonnas lükkavad ettevõtted oma investeeringuid tõenäoliselt edasi. Euroala ettevõtlusinvesteeringud peaksid taastuma kriisieelsel tasemel alles ettevaateperioodi lõpus.

Mittefinantsettevõtete koguvõlakoormus peaks 2020. aastal märkimisväärselt kasvama ning seejärel mõõdukalt alanema, jäädes ettevaateperioodi lõpuks siiski kriisieelsest tasemest suuremaks. Mittefinantsettevõtete koguvõlakoormuse algne suurenemine on tingitud ettevõtete kasumite ulatuslikust langusest 2020. aasta esimesel poolel ja sellest tulenevast suuremast laenuraha kasutamisest likviidsuspuudujääkide korvamiseks. Ettevõtete võlakoormuse tõus peaks piirama ettevõtlusinvesteeringute kasvu kogu ettevaateperioodil, kuna ettevõtted peavad parandama oma bilansiolukorda. Sellest hoolimata on mittefinantsettevõtete brutointressimaksed langenud viimastel aastatel rekordiliselt madalale tasemele ja peaksid paari järgmise aasta jooksul üksnes vähehaaval suurenema, leevendades võimalikku muret võla jätkusuutlikkuse pärast.

COVID-19 pandeemia on tabanud euroala eksporti rängemalt kui importi, kuna üleilmselt on kokku varisenud sektorid, millest euroala on eriti sõltuv. Selle tulemusel on netoeksport 2020. aastal tõenäoliselt negatiivne. Hinnanguliselt on pandeemia ohjeldamiseks võetud eraldusmeetmed avaldanud 2020. aasta esimesel poolel ekspordile otsest ulatuslikku mõju. Eelkõige on COVID-19 puhang tekitanud tarnehäireid ekspordile suunatud autotööstuses ning masinaehitus- ja keemiasektoris, pärssides olulisi ekspordisektoreid euroalal rohkem kui muudes piirkondades. Reisi- ja turismipiirangud tõid kaasa majutus- ja transporditeenuste ekspordi kokkuvarisemise, kuid mitmetest piirangutest loobumine euroalal ja teatavad leevendused suhetes ülejäänud maailma piirkondadega on hiljuti toetanud ekspordi osalist taastumist nendes sektorites. Üldjoontes peaks euroala eksport kasvama valdavalt kooskõlas euroala välisnõudluse elavnemisega, ehkki eurosüsteemi ekspertide 2020. aasta juuni ettevaates prognoosituga võrreldes aeglasemalt, pidades silmas hinnapõhise konkurentsivõime nõrgenemist euro vahetuskursi hiljutise tõusu tulemusel. Import kahaneb 2020. aastal tõenäoliselt vähemal määral kui eksport, kuna autode ja investeerimiskaupade nõudluse üleilmne langus mõjutab eriti ulatuslikult just suurimaid eksportijaid. Seetõttu peaks netoeksport olema 2020. aastal negatiivne. Sedamööda, kuidas üleilmsed olud hakkavad normaliseeruma, peaks eksport elavnema alates 2020. aasta kolmandast kvartalist veidi kiiremini kui import. Seega on netoekspordi mõju SKP kasvule lähikvartalites positiivne. Alates 2021. aasta keskpaigast hoogustuvad eksport ja import üheaegselt ning netoekspordi mõju kasvule jääb ülejäänud ettevaateperioodil neutraalseks.

Ehkki töötuse määr on viimastel kuudel tõusnud vähem, kui eurosüsteemi ekspertide 2020. aasta juuni ettevaates prognoositi, peaks olukord tööturul märkimisväärselt halvenema. 2020. aasta teises kvartalis kasvas töötuse määr oodatust tunduvalt vähem, samal ajal kui tööhõivemäära alanemine oli eeldatust üksnes veidi tagasihoidlikum. Need hiljutised suundumused osutavad tööjõus osalemise määra prognoositust palju järsemale langusele. See kajastab osaliselt asjaolu, et mõned töö kaotanud inimesed liigitati mitteaktiivseks, kuna liikumisvabaduse piirangute ajal oli töövõimaluste otsimine piiratud. Ka töötajate värbamisvõimaluste vähenemine on ilmselt mõjunud heidutavalt, pannes paljusid inimesi tööturult lahkuma. Järgnevate kvartalite jooksul peaks tööjõule avaldunud langusmõjus toimuma aegamisi tagasipööre. Sedamööda, kuidas tööjõu olukord hakkab normaliseeruma ja lühendatud tööaja kavad lõpevad, peaks töötuse määr tõusma 7,3%-lt 2020. aasta esimeses kvartalis 9,5%-le 2021. aastal ning alanema seejärel majanduse elavnedes 2022. aastal 8,8%-le. See eeldab, et töökohtade säilitamise meetmed on valdavalt edukad ja nende abil suudetakse hoida lühendatud tööajaga töötajaid tööhõives ning töökohtade säilitamise kavadest lahkujatest satub töötu seisundisse vaid piiratud määral inimesi. Kui hõivatud inimeste arvuna mõõdetava tööhõive langust on mitmes riigis leevendanud lühendatud tööaja kavade ulatuslik kasutamine, siis töötundide koguarv vähenes 2020. aasta teises kvartalis tõenäoliselt tunduvalt järsemalt, kuna paljude töökoha säilitanud inimeste töötundide arv langes oluliselt. Edaspidi peaks töötundide koguarv suurenema kiiremini kui hõivatud inimeste arvuna mõõdetav tööhõive, sest paljud inimesed naasevad tavapärasema tööaja mudeli juurde.

Tööviljakuse kasv töötaja kohta peaks 2020. aastal aeglustuma ja seejärel ülejäänud ettevaateperioodil elavnema. Arvestades toodangu suurt langust ja lühendatud tööaja kavade ulatuslikku kasutamist euroala riikides, võib arvata, et tööviljakus töötaja kohta vähenes 2020. aasta esimesel poolel järsult. Teisel poolaastal peaks tööviljakuses töötaja kohta toimuma terav pööre. Seevastu tööviljakuse kasv töötunni kohta reageerib pandeemiaolukorrale tunduvalt tagasihoidlikumalt, kuna eeldatakse, et töötundide koguarvu areng on tihedalt seotud SKP suundumustega. Alates 2021. aasta teisest poolest peaks tööviljakuse kasv olema üldjoontes stabiilne.

Eurosüsteemi ekspertide 2020. aasta juuni ettevaatega võrreldes on SKP reaalkasvu 2020. aasta prognoosi korrigeeritud ülespoole ning ülejäänud ettevaateperioodi prognoos jääb valdavalt samaks. SKP reaalkasvu 2020. aasta prognoosi on korrigeeritud ülespoole valdavalt seoses oodatust parema tulemusega teises kvartalis. Pärast seda avaldavad kasvule langussurvet mitu ebasoodsa toimega tegurit. Nendeks on euroala välisnõudluse kahanemine alates 2020. aasta kolmandast kvartalist, euroala ekspordi konkurentsivõime vähenemine euro hiljutise kallinemise tõttu ning naftahinna tõus. Nimetatud teguritest tuleneva langussurve tasakaalustab suuresti positiivne toime, mis on seotud EKP 2020. aasta juunis teatavaks tehtud rahapoliitikameetmetega, täiendavate eelarvepoliitiliste stiimulitega ning Euroopa Liidu taasterahastu mõjuga kindlustundele.

3 Hinnad ja kulud

ÜTHI-inflatsioon peaks kiirenema 2020. aasta 0,3%-lt 2021. aastal 1,0%-le ja 2022. aastal 1,3%-le (vt joonis 2). Aeglane koguinflatsioon 2020. aastal kajastab eelkõige ÜTHI energiahindade järsku langust (arvestades naftahinna alanemist pärast COVID-19 üleilmse puhangu algust), euro kallinemist ja käibemaksumäära alandamist Saksamaal kuueks kuuks alates 2020. aasta juulist. Ehkki naftahind on viimastel kuudel osaliselt taastunud, avaldab ÜTHI energiahindade inflatsioon koguinflatsioonile 2020. aastal tõenäoliselt tugevat negatiivset mõju. Ülejäänud ettevaateperioodil peaksid naftahinna eeldatav tõus ja keskkonnamaksude suurendamisest tingitud mõningane tõusumõju ÜTHI energiahindade inflatsiooni kiirendama. Pärast ÜTHI toiduainehindade inflatsiooni ajutist COVID-19 puhangust tingitud hoogustumist 2020. aasta aprillis hakkasid toiduainehinnad kuises arvestuses alanema juba mais, kuna eraldusmeetmeid leevendati ja tarnehäired vähenesid. Toiduainehindade aastainflatsioon peaks 2020. aastal aeglustuma ja ülejäänud ettevaateperioodil vähehaaval kiirenema.

ÜTHI-inflatsioon (v.a toiduained ja energia) peaks aeglustuma 2020. aastal keskmiselt 0,8%ni ja hakkama seejärel alates 2021. aasta teisest poolest kiirenema. Aeglustav mõju inflatsioonile peaks avalduma lähikuudel laiapõhjaliselt nii teenuste kui ka kaupade hindades, kuna nõudlus on viiruse leviku piiramise meetmete tõttu jätkuvalt tagasihoidlik või pärsitud. Vähesest nõudlusest ja Saksamaa käibemaksumäära alandamisest tingitud langussurvet peaks vaid osaliselt tasakaalustama hindade ja kulude tõususurve, mis on seotud jätkuvate tarnehäiretega ning üleilmsete väärtusahelate häiretest, suhtlemisdistantsi hoidmise meetmetest ja pakkumise vähenemisest tulenevate varustusprobleemidega. Keskpikas perspektiivis peaks ÜTHI-inflatsioon (v.a energia ja toiduained) ettevaateperioodil järk-järgult kiirenema, kuna kasvavast nõudlusest tulenev hinnatõususurve peaks euro kallinemisest tingitud langusmõjust hoolimata majanduse elavnedes tugevnema. Pakkumistegurite puhul tuleb märkida, et ehkki pandeemiaga seotud negatiivsetest pakkumispoolsetest mõjudest tingitud tõususurve peaks alanema, võib ettevõtete turult väljumine kergitada mõnel turul hinnalisad tsüklilise paranemise tasemest ülespoole. Ühtlasi kiirendab alusinflatsiooni naftahinna eeldatava tõusu kaudne mõju. Saksamaal endise käibemaksumäära taastamisest tulenevad positiivsed baasefektid avaldavad 2021. aasta kolmandas ja neljandas kvartalis tõususurvet alusinflatsiooni aastamäärale.

Töötaja kohta makstava hüvitise kasv peaks muutuma lühiajaliselt negatiivseks, ent taastuma kooskõlas majandustegevusega 2021. aastal ja kiirenema ligikaudu 2%ni 2022. aastal. Töötaja kohta makstava hüvitise aastakasv aeglustus 2020. aasta teises kvartalis järsult, kajastades töötaja kohta tehtud töötundide arvu ulatuslikku ja äkilist vähenemist eraldusperioodil ning asjaolu, et enamikus riikides suudavad sissetulekute vähenemist vaid osaliselt korvata lühendatud tööaja kavad. Samal ajal kajastub palgakaotus töötaja kohta makstava hüvitise näitajates võimendatult, kuna mitme riigi statistikas kajastatakse töötaja kohta makstavaid hüvitisi pigem ülekannetena. Eraldusmeetmete lõppedes peaks töötaja kohta makstav hüvitis taas suurenema (ehkki mitte eraldusmeetmetele eelnenud tasemele) ja tõusma ülejäänud ettevaateperioodi jooksul vähehaaval veelgi.

Tööjõu ühikukulude kasv kõigub ettevaateperioodil tõenäoliselt tugevasti, kajastades järske muutusi tööviljakuse kasvus. Tööjõu ühikukulusid kergitab märgatavalt tööviljakuse vähenemine 2020. aasta teises kvartalis tingituna asjaolust, et SKP reaalkasv aeglustus rohkem kui tööhõive. Sellele järgnev tööviljakuse taastumine osutab tööjõu ühikukulude ulatuslikule langusele. Kriisiga seotud volatiilsust kõrvale jättes peaksid tööjõu ühikukulud püsima üldjoontes stabiilsed.

Kasumimarginaalid peaksid üldjoontes korvama tööjõu ühikukulude suure kõikumise ettevaateperioodil. Selle tulemusel peaksid tööjõu ühikukulud pärast teises kvartalis toimunud langust märgatavalt suurenema. Pärast vähest alanemist 2021. aasta teisel poolel peaks ühiku kohta arvestatav kasum ületama ettevaateperioodi lõpu poole kriisieelse taseme keskkonnas, kus tööjõu ühikukuludest tingitud tõususurve praktiliselt puudub.

Impordihinnad langevad ettevaate kohaselt 2020. aastal märkimisväärselt, ent tõusevad seejärel 2021. ja 2022. aastal mõnevõrra. Seda suundumust mõjutab märgatavalt naftahinna areng. Naftahinna varasem langus ja naftafutuuride hindade arengukõver viitavad tugevalt negatiivsele kasvumäärale 2020. aastal, kuid positiivsele aastakasvule alates 2021. aasta teisest kvartalist ja 2022. aastal. Alates 2021. aastast positiivne impordihindade inflatsioonimäär kajastab ühtlasi mõõdukat hinnatõususurvet tingituna nii muu toorme (v.a nafta) hindadest kui ka üleilmsetest hinnamuutustest üldisemalt. Euro hiljutine kallinemine seevastu avaldab langussurvet impordideflaatorile kogu ettevaateperioodil.

Eurosüsteemi ekspertide 2020. aasta juuni ettevaatega võrreldes jäävad ÜTHI-inflatsiooni 2020. ja 2022. aasta prognoosid samaks ning 2021. aasta prognoosi on korrigeeritud ülespoole. ÜTHI energiahindade inflatsiooni 2020. ja 2021. aasta prognoosi on korrigeeritud ülespoole, arvestades naftahinna hiljutist taastumist (ka eurodes), 2022. aasta prognoosi aga allapoole, kuna eurosüsteemi ekspertide eelmise ettevaatega võrreldes on naftafutuuride hindade arengukõver märksa laugem. ÜTHI toiduainehindade inflatsiooni 2020. aasta prognoosi on korrigeeritud allapoole, kajastades toiduainehindade eeldatust kiiremat langust aasta teisel poolel pärast COVID-19 kriisiga seotud tõusu. 2021. ja 2022. aasta prognoosi on samuti vähesel määral allapoole korrigeeritud. ÜTHI-inflatsiooni (v.a toiduained ja energia) väljavaade püsib 2020. aastal üldjoontes muutumatuna, kuna hiljuti laekunud positiivsemad andmed tasakaalustavad suuresti mõju, mis tuleneb käibemaksumäära ajutisest alandamisest Saksamaal aasta teisel poolel. Ülejäänud ettevaateperioodiks on aga ÜTHI-inflatsiooni (v.a toiduained ja energia) väljavaadet ülespoole korrigeeritud, kuna euro efektiivse vahetuskursi tõusust tingitud langusmõju peaksid täielikult korvama Saksamaal endise käibemaksumäära taastamisest 2021. aastal tulenev tõusumõju, kallima naftahinna kaudne toime ning suurema aktiivsuse ja väiksema tööpuuduse prognoosid. Viimased kajastavad osaliselt 2020. aasta juunis võetud EKP rahapoliitiliste meetmete ja täiendavate eelarvepoliitiliste stiimulite mõju.

4 Eelarveväljavaade

2020. aastal võetakse endiselt ulatuslikke eelarvepoliitilisi toetusmeetmeid COVID-19 kriisi makromajandusliku mõju leevendamiseks. Põhistsenaariumi kohaselt kaalutakse ühtlasi täiendavaid stiimuleid võrreldes eurosüsteemi ekspertide 2020. aasta juuni ettevaatega. Eelarvepoliitika kurss^[3] on 2020. aastal hinnangute kohaselt väga ekspansiivne. Seda soodustavad peamiselt kõigis euroala riikides pandeemia ohjeldamiseks võetud erakorralised eelarvepoliitilised meetmed. Euroalal tervikuna moodustavad need meetmed ligikaudu 4½% SKPst, millest enamik on täiendavad kulutused tingituna ettevõtetele ja kodumajapidamistele muu hulgas lühendatud tööaja kavade raames tehtavatest ülekannetest ja soodustustest. Eurosüsteemi ekspertide 2020. aasta juuni ettevaatega võrreldes hõlmab põhistsenaarium ligikaudu 1% ulatuses SKPst COVID-19 kriisiga seotud täiendavaid meetmeid, millest enamik on ülekanded ja soodustused.

Praeguste eelarvepoliitiliste toetusmeetmete mõju peaks 2021. aastal valdavalt taanduma, kuid siiski vähemal määral, kui eeldati eurosüsteemi ekspertide 2020. aasta juuni ettevaates, kuna mõningaid meetmeid on pikendatud ja 2021. aastaks on kavandatud uusi toetusmeetmeid. Tuginedes valitsuste heaks kiidetud või seadusekohastele meetmetele eelarvepoliitiliste eelduste arvutamise kuupäeva seisuga, on enamik pandeemiaga seoses võetud meetmetest ajutised ja aeguvad 2020. aasta lõpus. Seega peaks eelarvepoliitika kurss 2021. aastal tunduvalt karmistuma. Põhistsenaarium hõlmab siiski 2020. aasta juuni ettevaatega võrreldes 2021. aastaks rohkem stiimuleid, millest osa on ajutised.

Euroala eelarvepuudujäägi ja võlakoormuse suhtarv suureneb 2020. aastal tõenäoliselt ulatuslikult ning väheneb mõnevõrra 2021. ja 2022. aastal. Eelarvepuudujäägi suurenemine 2020. aastal on tingitud erakorralistest eelarvemeetmetest ja negatiivsest tsüklilisest komponendist, mis kajastab makromajanduslike tingimuste halvenemist. 2021. aastaks prognoositav eelarvetasakaalu paranemine tuleneb valdavalt erakorraliste eelarvemeetmete osalisest aegumisest ja vähem kahjulikust tsüklilisest komponendist. Võlakoormuse suur tõus 2020. aastal (rohkem kui 100%ni SKPst) on tingitud võlga suurendavast intressimäärade ja majanduskasvu vahest (lumepalliefekt), aga ka ulatuslikust esmasest puudujäägist. Aastatel 2021–2022 peaks esmase puudujäägi võlga suurendava mõju täielikult korvama positiivne lumepalliefekt, mis vähendab veidi euroala võlakoormust. Eurosüsteemi ekspertide 2020. aasta juuni ettevaatega võrreldes osutab euroala eelarveprognoos 2020.–2021. aastal suuremale eelarvepuudujäägile, mille peamiseks põhjuseks on tsükliliselt kohandatud eelarvetasakaalu lõdvenemine. Selle kaaluvad osaliselt üles tsüklilise komponendi olukorra paranemine ja veidi väiksemad intressimaksed, kajastades soodsamaid finantseeldusi. Võlakoormuse prognoosi on korrigeeritud allapoole peamiselt tingituna kasvu-/intressimäärade positiivsest vahest.