Mis on valuutavahetustehingute liinid?
27. september 2016 (ajakohastatud 18. mail 2022)
Valuutavahetustehingute liin on kahe keskpanga vaheline kokkulepe valuutade vahetamiseks. See võimaldab keskpankadel hankida likviidsust välisvääringus seda vääringut emiteerivalt keskpangalt – tavaliselt selleks, et rahuldada kodumaiste kommertspankade likviidsusvajadust. Näiteks USA Föderaalreservi Süsteemiga sõlmitud vahetustehingute liin võimaldab EKP-l ja kõigi euroala riikide keskpankadel (eurosüsteemil) saada föderaalreservilt USA dollareid samaväärse summa eurode eest. Sellised kokkulepped on aastakümneid olnud osa keskpankade rahapoliitilistest instrumentidest.
Miks on vaja vahetustehingute liine?
Kui algselt kasutati vahetustehingute liine teatud turusekkumiste rahastamiseks, siis viimastel aastatel on neist saanud tähtis vahend, mis aitab säilitada finantsstabiilsust ja vältida finantsturgudel valitsevate pingete mõju kandumist reaalmajandusse. Alates 2007. aastast on EKP sõlminud vahetustehingute kokkuleppeid eesmärgiga pakkuda välisvääringus likviidsust euroala pankadele. Kui olukord teatud vääringu turgudel halveneb, on selle vääringu kehtivuspiirkonnast välja jäävatel pankadel keeruline rahastada kõnealuse vääringuga seotud vara, sest neil puudub otsene juurdepääs seda vääringut emiteerivale keskpangale. Kui kodumaisel keskpangal on asjaomase välismaise keskpangaga vahetustehingute liin, saab ta pakkuda oma riigi pankadele vajalikku likviidsust välisvääringus, kasutamata selleks oma välisvaluutareserve. Näiteks investeerimispanga Lehman Brothers kokkuvarisemisele järgnenud finantskriisi ajal 2008. aasta septembris rahastamisturgude tegevus peaaegu seiskus, sest valitses erakordselt suur riskikartlikkus. Sellistes oludes oli euroala pankadel keeruline saada USA dollareid, et rahastada oma USA dollarites nomineeritud varasid. Selleks et ennetada tõrkeid (näiteks kui pangad on sunnitud oma vara väga kiiresti müüma, põhjustades äärmiselt suuri hinnakõikumisi), sõlmisid EKP ja USA Föderaalreservi Süsteem valuutavahetustehingute liini, mis võimaldab EKP-l/eurosüsteemil pakkuda USA dollareid euroalal asuvatele pankadele.
Milliste keskpankadega on EKP sõlminud vahetustehingute kokkulepped?
2011. aastal seadis EKP koostöös Inglise keskpanga, Kanada keskpanga, Jaapani keskpanga, USA Föderaalreservi Süsteemi ja Šveitsi keskpangaga sisse vahetustehingute liinide võrgustiku, mille raames saavad osalevad keskpangad hankida üksteiselt vääringuid. Alates 2020. aasta aprillist on vahetustehingute liine kasutatud USA dollarite ja Šveitsi frankide laenamiseks euroala pankadele ning eurode laenamiseks Ühendkuningriigi pankadele.
Finantskriisi järel on EKP sõlminud kokkulepped, et varustada eurodega Taani keskpanka ja Rootsi keskpanka. Ühtlasi sõlmis EKP ajutised kokkulepped Ungari keskpanga ja Poola keskpanga varustamiseks eurodega. Ajutine kokkulepe sõlmiti ka Läti keskpangaga enne riigi ühinemist euroalaga 2014. aastal.
2013. aastal sõlmis EKP vahetustehingute kokkuleppe Hiinaga, pidades silmas Hiina üha suuremat süsteemset tähtsust ning kiirelt kasvavat kaubavahetust ja investeerimistegevust euroala ja Hiina vahel. Eurosüsteemi seisukohast on kokkulepe kaitsemehhanismiks, mis kinnitab euroala pankadele Hiina jüaani jätkuvat kättesaadavust, isegi kui rahaturul tekivad häired.
Hiljem on EKP sõlminud uusi ajutisi vahetustehingute liine mitmete keskpankadega maailma eri piirkondades ning mõned vahetustehingute liinid on lõpetatud.
Ülevaade kehtivatest vahetustehingute liinidest
Kuidas vahetustehingute liinid toimivad?
Kui euroala pank vajab näiteks kliendile laenu andmiseks USA dollareid, hangib ta need tavaolukorras rahaturult. Kui aga USA dollarites rahastamise kulud on liiga suured või turg on häiritud, võib pank pöörduda oma riigi keskpanga poole. Toodud näite puhul saab EKP pakkuda USA dollareid Föderaalreservi Süsteemiga sõlmitud vahetustehingute kokkuleppe raames. EKP on alates üleilmsest finantskriisist teinud korrapäraselt USA dollareid pakkuvaid operatsioone, mille kaudu euroala pangad saavad laenata USA dollareid kindlaksmääratud intressimääraga. Laenu katteks peavad pangad esitama EKP-le kõrge kvaliteediga tagatise, mille väärtus on kindlaks määratud jooksva turuhinna alusel, millest on maha arvatud asjakohane allahindlus (väärtuskärbe). Paljud valuutakokkulepped toimivad pelgalt turvamehhanismina ja neid ei ole kunagi kasutatud. Kooskõlas üldise põhimõttega tagada operatsioonilise valmisoleku kõrge tase, kontrollib EKP korrapäraselt oma rahapoliitilisi instrumente, et neid saaks vajaduse korral hõlpsalt ja turvaliselt kasutada.
Artiklit ajakohastati 10. mail 2022, et anda teemast üksikasjalikum ülevaade.